Tisleripingi ajalugu


Höövli kasutamine eeldab alust, millele kinnitatakse hööveldatav ese. Selliseks aluseks oli kaua lihtne madal tööpink, millel tehti muidki puutöid. Kohati kasutatakse neid pinke veel tänapäevalgi. Eriti Avinurmes ja mujal, kus on säilinud vana käsitöönduslikku puutööd. Tüüpilisel Avinurme tööjäril on otsas kaks auku. Kuhu löödud pulkade vastu hööveldamisel toetatakse laud, kusjuures ise istutakse kaksiti järil.. Mujal on pingi otsas sageli üksainus pulk. Pikemat lauda võidakse hööveldada ka seda vastu pulki toetamata, istudes kaksiratsa laua peal. Enamasti on ka pingi keskpaiga lähedal kaks kõrvuti asetsevat auku, kuhu pikkade pulkade vahele laud asetatakse serviti, et hööveldada lauaserva. Vahel on tööpingi keskel veel suurem nelinurkne ava, kuhu käib lauaservade rihtimiseks kummuli pingile asetatava lükke raud.
Niisugused lihtsad tööpingid on veel eelmise sajandi algul olnud tavalised ka vene kodutööndajail. Kaua on neid tarvitanud linnatisleridki. Saksa vanimail tisleritöö kujutustel Nürnbergist aastatest 1398 ja 1444 näeme just selliseid pinke. Alles XVI saj joonistel ilmuvad saksa käsitöölistel kõrgemad ja laiemad tööpingid, ometi veel hoopis lihtsamad tänapäeva tavalisest höövlipingist. XVIII saj tööriistadekujutustes on aga viimane juba täiesti valitsev.
Seega ei ole höövelpink ( ka kruupink, tisleripink, puusepa pink) oma tänapäevasel kujul nähtavasti mitte vanem kui 2-3 sajandit. Külla ilmus ta hoopis hiljem ja tema ulatuslikum kasutuselevõtmine on toimunud alles XIX saj lõpul. Üksikuil mõisatislereil võis höövelpinke olla muidugi juba sajand või enamgi varem. Talurahvast teenindava tisleritöö kiire arenemisega XIX saj teisel poolel algas ka höövelpingi levimine maal. XIX saj lõpul ja XX saj algul võttis selle käsitööliste kõrval üsna laialt tarvitusele ka muu talurahvas. Iseloomulik on näiteks puusepp Juhan Kaseoksa (sünd 1866) jutustus Keilast: “Kruupinki põld enne. Üks kolmekümne oasta eest [=1910] juba oli natuke rohkem. Ikmelt Joani isa, selle nimi oli Prits, see tegi esimese. Tema isa oli na kõva puutöömees. Tema akkas teisi müitama kah. Peremed ise ostsid. Ma olin siis mõesa tööl, mul oli muedugi. Minu äi tegi Maerus seda tööd , no tal oli kah. A ega peredes põld. Selle asemel oli penk.”
Tisleripinkide eeskujul hakati maal kohati tegema esialgu lihtsamaid tööpinke. Nii näiteks mäletatakse mõnel pool vana tavalise madala tööpingi varustamist otskruviga. Kruupingi eeskujul on valminud ka selline vanapärase puutehnika toode, nagu seda on Eesti Rahva Muuseumi kogudes säilitatav höövelpink, kus puukruvi funktsioonides on osavalt rakendatud puu loomulikke juureharusid. Ka kruvidega höövelpink ise on läbi teinud teatava arengu. Nii mäletab Kusta Sinijärv (sünd 1866) Karjast: “Mo lapse põlves akkas juba see päris ruidega puusepa pink. Esiti oli see ühe ruiga, otsas oli üks rui. Aga niid on pink kahe ruiga, küljel on ka rui. See külje rui tuli sii snenda viie kümne aasta eest [= ca 1900].” Üks vanem höövelpink (küll küljekruviga) ilma allsahtlita on esitatud pildil.
Tänapäeval on höövelpink talurahvale üldiselt obligatoorseks puutöövahendiks. Üksnes Avinurme puunõudemeistrid töötavad siiamaani vanadel lihtsatel tööpinkidel.
(A. Viires Eesti rahvapärane puutööndus. Tallinn 1960 lk. 73- 75)